Teine ja viimane päev

4. juuni hommik oli külm ja pilvine, kuid kui arvestada seda, et Jõgeval olevat terve eelmise päeva ja õhtu torm olnud, oli meie ilm täitsa nauditav. Kui läksin endale potist kohvivett võtma, sattusin hetkeks segadusse, kuna vesi oli kergelt pruunikas ja hakkasin mõtlema, et kas juba pandi tee hakkama, kuid siis mulle meenus, kuidas Neeme eelneval päeval oli rääkinud, kui tume ja läbipaistmatu vesi Mustjärvel on. Tegin endale kohvi valmis ning võtsin pudru ette, mis maitsesid sel hetkel jumalikult.
 

Vaatetorn

  Pärast sööki hakkasime oma asju kokku pakkima ja pidasin omaette plaani, kuidas oma üleliigsest veest vabaneda, kuna mul oli veel 2,75 liitrit alles. Ära ka ei tahtnud valada. Suutsin siiski 1,25 liitrit Jaanusele ära sokutada ja hakkasin kotti kokku pakkima, mille käigus avastasin, et mul on veel üks pooleteise liitrine pudel, ehk siis lõpuks jäi mulle ikkagi kolm liitrit kotti.
 
  Kõik koos ja ajasin koti selga, mis oli ikkagi tunduvalt kergem kui eelmisel päeval ja liikusin juba kusagil grupi keskel. Esimene peatus oli Meenikunno raba alguses vaatetorni juures, kuhu ma isegi hoolimata oma kõrgusekartusele suutsin teisele korrusele ära ronida ja mõned pildid teha. Parimat vaadet ma nii madalalt siiski ei saanud.


Edasi viis meid laudtee rappa, kus avastasin, et mulle tõeliselt meeldis seal olla. Hoopis teine keskkond: lühikesed puud; närbunud, kuid samas elav loodus. See oli esimene kord matka jooksul, kui jälgisin ümbritsevat ega jalutanud üksiti rongipeatuse poole.

  Rabast välja jõudnud, olime taas paksu metsa vahel, kust jalutasime Valgejärve poole. Olime jõudnud juba metsat välja ja teele, kui Neeme järsku otse üle tee metsa jalutas ja meie talle hämmeldunud pilkude saatel järgnesime ning oh seda üllatust ja olimegi Valgejärve ääres, kus sattusime vihma kätte ja passisime mõne aja majas.

   Edasi kõndides olingi rivi ette Krinku juurde jõudnud. Kus püsisingi ülejäänud aja, kui välja arvata see hetk, kui ootamatult selja tagant Mathias välja ilmus ja temaga võidu hakkas jooksma. Võidujooksust ma siiski loobusin.
  Tegemist oli ka meie selle päeva kõige pikema lõiguga, kuid lõpuks jõudsime Rebasmäe allikateni, mida ma kahjuks vaatama ei jõudnud minna ja selle asemel puhkasin veidi ja sõin ning vähendasin meeleheitlikult oma veevarusid.
  Edasi jõudsime oma matka viimasesse punkti Põrguhauda, kus asusid Ilumetsa meteoriidikraatrid, mis olid täpselt nagu Saaremaal asuvad Kaali kraatrid, kuid ilma veeta. Seal niiöelda põrgus oli väga palju erinevaid elukaid puidust kujude näol ja leidsin nende seast iseenda koopia.

   Lõpuks tuligi kätte aeg, mil jõudsime rongijaama, kus ootasime kaks tundi rongi ja puhkasime ning suutsin viimaks oma viimase veepudeli lahti teha ja tunda uhkust selle üle, et saingi selle matkaga hakkama. Huvitav oli see, et vihm jõudis meieni alles rongi oodates, kuid seegi polnud torm.

Kodu kallis kodu!

Metsa läksin ma

Rongis

3. juuni hommik oli ilus. Huvitav on fakt, et kuigi ma olin viinud veel koera isa juurde ja teinud sealjuures väikse ringi ei jäänud ma sugugi rongile hiljaks, vaid isegi ootasin seda oma 10 minutit. Peagi olime kõik rongis ja meie reis algas (seistes). Tartusse jõudes vahetasime ronge ja suutsin rahvamassi hetkeks ära kaduda, niiviisi tekkis õpetaja Neemel arvamus, et keegi on puudu. Jõudsin siiski rongi ja seekord saime isegi istuda.

   Kui viimaks oma sihtkohta saabusime ning meie rännak algas, tegin avastuse, et olen grupi lõppu jäänud ning püsisingi seal, kuni esimese päeva lõpuni. Loivasin teistele järgi ning jõudsime oma esimesse peatusesse, mis oli juba mõnisada meetrit peale rongipeatust. Tegemist oli Piusa koobastega, kus olin viimati käinud väga palju aastaid tagasi. Nüüdseks oli sinna kerkinud terve külastuskeskuse hoone. (Elu näinud vanapapi häälel) Omal ajal oli seal vaid koobas. Seekord kuulsime ka mõningast ajalugu antud koopa kohta ning nägime videot seal pesitsevatest elukatest.


 Koopasse meid küll lasti, kuid seda üsnagi vähe. Siiski mingi ettekujutuse koopast sain. Üsna külm ja kõle koht. Ma pole kindel, kas mulle tundus või õhk seal polnud mitte ainult niiske vaid kuidagi tolmune/liivane, mis on iseenesest loogiline, kuna tegemist oli siiski liiva kaevandusega ja Piusa pinnastik on üsnagi liivane.
  Koopast välja saanud, hakkas jälle mõnus ja soe. Saime veel viimast korda tsivilisatsioonis viibida ja kanalisatsiooniga tualetti kasutada ning seadsimegi oma sammud ööbimiskoha poole Mustjärve ääres, milleni oli 20 kilomeetrit.

  Teel läbisime Piusa karjääri, mis nägi välja nagu omaette kõrb. Seda läbides silmasime mitmeid karjääri maalivaid inimesi.

  Edasi viis meid tee läbi metsa ja jõudsin juba esimesel kilomeetril otsusele, et suurt pagasit ning kuut liitrit vett kaasa võtta polnud just parim idee. Kolme tehtud peatuse jooksul suutsin ma sellest kogusest ära juua vaid pool liitrit. Iga peatuse lõpus tundus jätkamine üha piinarikkamana ning jäin üha rohkem grupist maha. Hetkest, mil Neeme ütles, et lõpuni on vaid umbjagu kilomeeter maad kõndida hakkas aeg üha aeglasemalt liikuma, kuid lõpuks ma siiski kohale jõudsin (tükk aega peale teisi).

  Õhtuks minust enam erilist elulooma polnud. Sõin kõhu täis. Istusin mõne aja pooleldi kinniste silmadega ja kella kaheksa-üheksa ajal suundusin hetkeks telki, kuid sinna ma jäingi kuni hommikuni. Hoolimata külmast ja ebamugavast pinnast magasin ma üllatavalt hästi.

Mõned otsustasid, et ühest lõkkest ei piisa ja tegid enda isikliku lõkke

Selline oli meie kodu tol õhtul