Teine ja viimane päev

4. juuni hommik oli külm ja pilvine, kuid kui arvestada seda, et Jõgeval olevat terve eelmise päeva ja õhtu torm olnud, oli meie ilm täitsa nauditav. Kui läksin endale potist kohvivett võtma, sattusin hetkeks segadusse, kuna vesi oli kergelt pruunikas ja hakkasin mõtlema, et kas juba pandi tee hakkama, kuid siis mulle meenus, kuidas Neeme eelneval päeval oli rääkinud, kui tume ja läbipaistmatu vesi Mustjärvel on. Tegin endale kohvi valmis ning võtsin pudru ette, mis maitsesid sel hetkel jumalikult.
 

Vaatetorn

  Pärast sööki hakkasime oma asju kokku pakkima ja pidasin omaette plaani, kuidas oma üleliigsest veest vabaneda, kuna mul oli veel 2,75 liitrit alles. Ära ka ei tahtnud valada. Suutsin siiski 1,25 liitrit Jaanusele ära sokutada ja hakkasin kotti kokku pakkima, mille käigus avastasin, et mul on veel üks pooleteise liitrine pudel, ehk siis lõpuks jäi mulle ikkagi kolm liitrit kotti.
 
  Kõik koos ja ajasin koti selga, mis oli ikkagi tunduvalt kergem kui eelmisel päeval ja liikusin juba kusagil grupi keskel. Esimene peatus oli Meenikunno raba alguses vaatetorni juures, kuhu ma isegi hoolimata oma kõrgusekartusele suutsin teisele korrusele ära ronida ja mõned pildid teha. Parimat vaadet ma nii madalalt siiski ei saanud.


Edasi viis meid laudtee rappa, kus avastasin, et mulle tõeliselt meeldis seal olla. Hoopis teine keskkond: lühikesed puud; närbunud, kuid samas elav loodus. See oli esimene kord matka jooksul, kui jälgisin ümbritsevat ega jalutanud üksiti rongipeatuse poole.

  Rabast välja jõudnud, olime taas paksu metsa vahel, kust jalutasime Valgejärve poole. Olime jõudnud juba metsat välja ja teele, kui Neeme järsku otse üle tee metsa jalutas ja meie talle hämmeldunud pilkude saatel järgnesime ning oh seda üllatust ja olimegi Valgejärve ääres, kus sattusime vihma kätte ja passisime mõne aja majas.

   Edasi kõndides olingi rivi ette Krinku juurde jõudnud. Kus püsisingi ülejäänud aja, kui välja arvata see hetk, kui ootamatult selja tagant Mathias välja ilmus ja temaga võidu hakkas jooksma. Võidujooksust ma siiski loobusin.
  Tegemist oli ka meie selle päeva kõige pikema lõiguga, kuid lõpuks jõudsime Rebasmäe allikateni, mida ma kahjuks vaatama ei jõudnud minna ja selle asemel puhkasin veidi ja sõin ning vähendasin meeleheitlikult oma veevarusid.
  Edasi jõudsime oma matka viimasesse punkti Põrguhauda, kus asusid Ilumetsa meteoriidikraatrid, mis olid täpselt nagu Saaremaal asuvad Kaali kraatrid, kuid ilma veeta. Seal niiöelda põrgus oli väga palju erinevaid elukaid puidust kujude näol ja leidsin nende seast iseenda koopia.

   Lõpuks tuligi kätte aeg, mil jõudsime rongijaama, kus ootasime kaks tundi rongi ja puhkasime ning suutsin viimaks oma viimase veepudeli lahti teha ja tunda uhkust selle üle, et saingi selle matkaga hakkama. Huvitav oli see, et vihm jõudis meieni alles rongi oodates, kuid seegi polnud torm.

Kodu kallis kodu!