Metsa läksin ma

Rongis

3. juuni hommik oli ilus. Huvitav on fakt, et kuigi ma olin viinud veel koera isa juurde ja teinud sealjuures väikse ringi ei jäänud ma sugugi rongile hiljaks, vaid isegi ootasin seda oma 10 minutit. Peagi olime kõik rongis ja meie reis algas (seistes). Tartusse jõudes vahetasime ronge ja suutsin rahvamassi hetkeks ära kaduda, niiviisi tekkis õpetaja Neemel arvamus, et keegi on puudu. Jõudsin siiski rongi ja seekord saime isegi istuda.

   Kui viimaks oma sihtkohta saabusime ning meie rännak algas, tegin avastuse, et olen grupi lõppu jäänud ning püsisingi seal, kuni esimese päeva lõpuni. Loivasin teistele järgi ning jõudsime oma esimesse peatusesse, mis oli juba mõnisada meetrit peale rongipeatust. Tegemist oli Piusa koobastega, kus olin viimati käinud väga palju aastaid tagasi. Nüüdseks oli sinna kerkinud terve külastuskeskuse hoone. (Elu näinud vanapapi häälel) Omal ajal oli seal vaid koobas. Seekord kuulsime ka mõningast ajalugu antud koopa kohta ning nägime videot seal pesitsevatest elukatest.


 Koopasse meid küll lasti, kuid seda üsnagi vähe. Siiski mingi ettekujutuse koopast sain. Üsna külm ja kõle koht. Ma pole kindel, kas mulle tundus või õhk seal polnud mitte ainult niiske vaid kuidagi tolmune/liivane, mis on iseenesest loogiline, kuna tegemist oli siiski liiva kaevandusega ja Piusa pinnastik on üsnagi liivane.
  Koopast välja saanud, hakkas jälle mõnus ja soe. Saime veel viimast korda tsivilisatsioonis viibida ja kanalisatsiooniga tualetti kasutada ning seadsimegi oma sammud ööbimiskoha poole Mustjärve ääres, milleni oli 20 kilomeetrit.

  Teel läbisime Piusa karjääri, mis nägi välja nagu omaette kõrb. Seda läbides silmasime mitmeid karjääri maalivaid inimesi.

  Edasi viis meid tee läbi metsa ja jõudsin juba esimesel kilomeetril otsusele, et suurt pagasit ning kuut liitrit vett kaasa võtta polnud just parim idee. Kolme tehtud peatuse jooksul suutsin ma sellest kogusest ära juua vaid pool liitrit. Iga peatuse lõpus tundus jätkamine üha piinarikkamana ning jäin üha rohkem grupist maha. Hetkest, mil Neeme ütles, et lõpuni on vaid umbjagu kilomeeter maad kõndida hakkas aeg üha aeglasemalt liikuma, kuid lõpuks ma siiski kohale jõudsin (tükk aega peale teisi).

  Õhtuks minust enam erilist elulooma polnud. Sõin kõhu täis. Istusin mõne aja pooleldi kinniste silmadega ja kella kaheksa-üheksa ajal suundusin hetkeks telki, kuid sinna ma jäingi kuni hommikuni. Hoolimata külmast ja ebamugavast pinnast magasin ma üllatavalt hästi.

Mõned otsustasid, et ühest lõkkest ei piisa ja tegid enda isikliku lõkke

Selline oli meie kodu tol õhtul